Vermeer, Jan (1632 - 1675)

Johannes Vermeer (, Dutch: [vərˈmeːr], see below; also known as Jan Vermeer; October 1632 – 15 December 1675) was a Dutch Baroque Period painter who specialized in domestic interior scenes of middle-class life. He is considered one of the greatest painters of the Dutch Golden Age. During his lifetime, he was a moderately successful provincial genre painter, recognized in Delft and The Hague. He produced relatively few paintings, primarily earning his living as an art dealer. He was not wealthy; at his death, his wife was left in debt.

Vermeer worked slowly and with great care, and frequently used very expensive pigments. He is particularly renowned for making masterful use of light in his work. "Almost all his paintings", Hans Koningsberger wrote, "are apparently set in two smallish rooms in his house in Delft; they show the same furniture and decorations in various arrangements and they often portray the same people, mostly women."

The modest celebrity he enjoyed during his life gave way to obscurity after his death. He was barely mentioned in Arnold Houbraken's major source book on 17th-century Dutch painting (Grand Theatre of Dutch Painters and Women Artists, published 1718) and, as a result, was omitted from subsequent surveys of Dutch art for nearly two centuries. In the 19th century, Vermeer was rediscovered by Gustav Friedrich Waagen and Théophile Thoré-Bürger, who published an essay attributing 66 pictures to him, although only 34 paintings are universally attributed to him today. Since that time, Vermeer's reputation has grown enormously.

Johannes Vermeer ehk Jan Vermeer van Delft (ristitud 31. oktoobril 1632 Delftis nimega Joannis – maetud 15. detsembril 1675 samas nimega Jan) oli Hollandi maalikunstnik.

Vermeer oli Delfti linna maalikunstnik, kes elu ajal erilist edu ei saavutanud. Ta sai küll maalijate gildi vanemaks, kuid elas suhteliselt vaestes oludes nagu enamik tolle aja kunstnikke. Tema elust on suhteliselt vähe teada. Tema isa oli siidikangur, võõrastemaja peremees ja kunstikaupmees, kes suri 1652. aastal. Pärast isa surma jätkas Vermeer tema tööd kunstikaupmehena.

Vermeeri isa oli siidikangur Reijnier Janszoon. Janszoon ei olnud perekonnanimi, vaid isanimi. Isa elas Amsterdamis Sint Antoniesbreestraatil, kus elas üsna mitu kunstnikku. 1615 abiellus ta Digna Baltusega. Nad kolisid Delfti ja nad said tütre Gertruy, Johannes Vermeeri ainsa õe, kes ristiti 1620. 1625 osales Reijnier kakluses sõdur Willem van Bylandtiga, kes suri selles saadud haavadesse 5 kuud hiljem. Umbes selle aja paiku hakkas ta tegutsema kunstikaupmehena. 1631 liisis ta võõrastemaja "Lendav Rebane". 1641 omandas ta märksa suurema kõrtsi Mechelen, mis oli nimetatud samanimelise linna järgi ja asus turuplatsi ääres. Selle omandamine pani talle peale suured võlad. 1652. aasta oktoobris ta suri ja poeg jätkas tema kunstiäri.

29. detsembril 1653 sai Vermeer Püha Luuka gildi liikmeks. See gild ühendas maalikunstnikke. Gildi raamatupidamine ei jäta kahtlust selles, et Vermeer ei maksnud sisseastumismaksu. See oli katku, sõja ja majanduskriisi aasta, nii et mitte üksnes Vermeeril polnud rahaga kitsas. 1654 lendas õhku Delfti püssirohuladu ja selles plahvatuses hävis veerand linna. Hukkus sadakond inimest, nende seas kunstnik Carel Fabritius.

1662 valiti Vermeer gildivanemaks. Ta valiti tagasi aastail 1663, 1670 ja 1671, mis tõendab, et teda peeti heaks kunstnikuks.

Johannes Vermeer ristiti kalvinistlikus kirikus. 1653 läks ta üle katoliku usku ja abiellus katoliiklase Catharina Bolenesi (Bolnesiga). Abielu sõlmiti lähedalasuvas Schipluideni külas. Vermeeri jaoks oli see hea abielu, sest tema ämm Maria Thins oli märgatavalt rikkam kui ta ise. Tõenäoliselt oligi abielu tingimuseks pöördumine katoliiklusse. On küll kaheldud, kui südamest katoliiklane ta oli, aga tema maalil "Katoliku usu allegooria", mis valmis 1670–1672, on kujutatud usku armulaua sakramenti. Pärastpoole koliski kunstnik oma ämma juurde elama.

Abielust sündis 14 last, kellest 4 suri enne ristimist, kuid registreeriti Johan Vermeeri lastena. Sugulaste tehtud testamentidest on teada ülejäänud kümne lapse nimed: Maria, Elisabeth, Cornelia, Aleydis, Beatrix, Johannes, Gertruyd, Franciscus, Catharina ja Ignatius. Tõenäoliselt sai viimane neist nime Jesuiitide ordu asutaja Ignatius Loyola järgi.

1672. aastal tabas Hollandit taas sõda. Prantsusmaa ja Louis XIV ründasid Hollandit lõunast, Inglismaa merelt. Läänest ründasid kaks Saksamaa piiskoppi. Paljud õukonnad, teatrid, kauplused ja koolid suleti. Alles ülejärgmisel aastal lõppes sõda Hollandi võiduga ja kulus veel mõni aasta, enne kui olukord oli paranenud. Vermeer pidi Amsterdamist raha laenama, kusjuures tema käendajaks oli tema ämm.

Kogu selle aja jooksul jätkas Vermeer kallite värvide kasutamist, mis annab alust arvata, et ta ei ostnud paljusid töövahendeid ise, vaid need muretses tema patroon Pieter van Ruijven.

1675. aasta detsembris haigestus Vermeer raskelt ja suri poolteist päeva hiljem. Tema lesk seostas tema surma rahaliste raskustega. Kunstituru kokkulangemine kahjustas tema sissetulekut nii kunstniku kui ka kunstikaupmehena. Pärast tema surma kuulutati välja tema pankrot ja pankrotihalduriks oli mikroskoobi leiutaja Antoni van Leeuwenhoek.

Üldiselt on Vermeeri elust vähe teada. Tundub, et ta oli täielikult kunstile pühendunud, elades kogu oma elu Delftis. Tema nime kohtab üksnes mõnes registris, mõnes ametlikus dokumendis ja teiste kunstnike kommentaarides.

Tema kuulsus hajus pärast tema surma. Arnold Houbrakeni 17. sajandil kirjutatud kolmeköiteline suurteos hollandi kunsti kuldajast käsitles 440 kunstnikku, kelle seast aga Vermeer puudub, teda mainitakse vaid ühes kohas möödaminnes ja seejärel unustati ta kaheks sajandiks täielikult.

19. sajandil avastasid Vermeeri uuesti Gustav Friedrich Waagen ja Théophile Thoré-Bürger, kes kirjutasid temast artikli, milles omistasid Vermeerile 69 maali, ehkki tänapäeval omistatakse neist Vermeerile üksnes 34. Praeguseks on teada umbes 40 Vermeeri maali. Sellest ajast on Vermeeri kuulsus järjest kasvanud, nii et tänapäeval arvatakse temagi hollandi kunsti kuldaja maalikunstnike sekka.

20. sajandi üks kõige tuntumaid kunstiteoste võltsijaid Hans van Meegeren otsustas jäljendada Vermeeri kunsti osalt esteetilistel põhjustel, osalt sellepärast, et Vermeeri teoseid oli vähe, nad olid seetõttu haruldasemad ja kallimad, ning osalt seetõttu, et Vermeer ise oli teistest kunstnikest halvemini tuntud, mistõttu võltsingut oli raskem avastada.

Jan Vermeer tai Johannes Vermeer van Delft (hollanniksi [fərˈmeːr]; 31. lokakuuta 1632 Delft – 15. joulukuuta 1675 Delft) oli hollantilainen taidemaalari. Hän on Rembrandtin ohella tunnetuimpia Alankomaiden taiteen kultakauden maalareista. Vermeerin kuuluisimpia maalauksia on Turbaanipäinen tyttö.

Monet Vermeerin maalauksista ovat sisäkuvia, joissa kuvataan nainen syventyneenä johonkin askareeseen. Vermeerin maalaustapa on huoliteltu ja maalauksissa on tarkoin tutkittuja tila- ja valaistusvaikutelmia sekä pehmeän harmonisia värisointuja. Vermeer työskenteli hitaasti ja käytti voimakkaita sekä kalliita värejä, kuten ultramariinia ja keltaista. Vermeer maalasi historiallisia ja allegorisia kuvia, maisemamaalauksia Delftistä ja paljon laatukuvia. Myöhemmin hän kuvasi myös keskiluokan elämää.

Vermeer tunnettiin omana aikanaan kotikaupungissaan Delftissä, mutta kuolemansa jälkeen hän oli lähes tuntematon vuoteen 1842 asti. Tästä syystä ei tiedetä varmuudella, kuinka monta Vermeerin maalausta on säilynyt. Tiedossa on 32 aitoa maalausta ja lisäksi viisi aitouden suhteen kyseenalaista. Hän vietti elämänsä suurimman osan Delftissä ja Haagissa. Menestyksensä huipulla hän pystyi elättämään perheensä, mutta köyhtyi elämänsä loppupuolella.

Jan Vermeer (nederlandsk: Johannes Vermeer, i samtida også kalla Joannis ver Meer, Joannis van der Meer) døypt/gravlagd (31. oktober 1632–15. desember 1675) var ein nederlandsk kunstmålar som no er ein av dei best kjende kunstnarane frå den nordeuropeiske barokken.

I levetida si var han kjent i Delft og Haag, men han blei fort gløymt etter at han var død; han var knapt nemnt i den store kjeldeboka om hollandsk måleri frå 1600-talet skriven av Arnold Houbraken. I nær to hundre år blei han ikkje nemnt i oversikter over nederlandsk kunst.

Vermeer spesialiserte seg på interiørscener frå middelklassen og var ein moderat framgangsrik, provinsiell sjangermålar i levetida si. Det kan sjå ut til at han aldri var særleg velståande, kanskje fordi han produserte relativt få måleri og han hadde gjeld som gjekk i arv til ektefelle og born då han døydde.

Berre 35 måleri kan med sikkerheit tilskrivast Vermeer og det mest kjende er nok Jente med perleøyredobb. Måleria er stilt ut på mellom anna Rijksmuseum, Mauritshuis, Kunsthistorisches Museum, National Gallery of Scotland, Metropolitan Museum of Art og Gemäldegalerie Alte Meister.

Johannes (eller Jan) Vermeer, född i oktober 1632 i Delft i Nederländerna, död 15 december 1675 i Delft, var en nederländsk målare. Han var känd för sina mycket verklighetstroget skildrade vardagsmotiv. Vermeers målning Flicka med pärlörhänge blev 2003 föremål för en långfilmsfilmatisering.