Maupassant, Guy de (1850 - 1893)

Henri René Albert Guy de Maupassant (UK: , US: ; French: [ɡi d(ə) mopasɑ̃]; 5 August 1850 – 6 July 1893) was a 19th-century French author, celebrated as a master of the short story, as well as a representative of the naturalist school, depicting human lives, destinies and social forces in disillusioned and often pessimistic terms.

Maupassant was a protégé of Gustave Flaubert and his stories are characterized by economy of style and efficient, seemingly effortless dénouements. Many are set during the Franco-Prussian War of the 1870s, describing the futility of war and the innocent civilians who, caught up in events beyond their control, are permanently changed by their experiences. He wrote 300 short stories, six novels, three travel books, and one volume of verse. His first published story, "Boule de Suif" ("The Dumpling", 1880), is often considered his most famous work.

Henry-René-Albert-Guy de Maupassant [gii dö mopass'aa(n)] (prantsuse [ɡi də mopaˈsɑ̃]; 5. august 1850 – 7. juuli 1893) oli prantsuse novellikirjanik.

Maupassanti mõlemad vanemad Gustave de Maupassant ja Laure Le Poittevin olid pärit jõukast kodanlaseperest. Guyl oli 6 aastat noorem vend Hervé. Kui Guy oli 11-aastane, taotles tema ema lahutust, ehkki see tõi kaasa ühiskonna halvakspanu. Ema kasvatas mõlemad pojad ise üles.

Guy kasvas koos emaga seni, kuni oli 13-aastane. Ema oli väga suure lugemusega ja armastas klassikalist kirjandust, eriti Shakespeare'i. Seejärel saatis ema poisi Roueni lähedal olevasse Yvetot'sse vaimulikku seminari õppima. Ta visati 16-aastaselt seminarist välja liha söömise tõttu paastu ajal. Seminarist sai Maupassant kaasa vaenulikkuse religiooni vastu ning kui otsustada tema sel ajal kirjutatud [luuletus]]te põhjal, mõistis ta hukka kirikliku õhkkonna, selle rituaalid ja distsipliini. Seejärel pani ema oma mõlemad pojad Rouenis erakooli, aga ilma ööbimiseta (ööbisid kodus).

1867 astus Maupassant kõrgkooli ettevalmistuskooli ja tutvus ema pealekäimisel Gustave Flaubertiga, kes oli sündinud 1821 ja sel ajal juba väga tuntud kirjanik. Flaubert jäi kuni surmani (1880) Maupassanti mentoriks. 1868. aasta sügisel astus Maupassant Rouenis Pierre Corneille lütseumi, kus osutus heaks õpilaseks.

Maupassant osales Saksa-Prantsuse sõjas (1870–1871), pärast sõja lõppu lahkus Normandiast ja asus Pariisi, kus töötas ametnikuna Mereministeeriumis. Tema peamine meelelahutus ja puhkus oli sõudmine Seine'il, mida tegi pühapäeviti ja riigipühade ajal. 1878 viidi ta üle avaliku halduse ministeeriumi. Sel ajal hakkas ta kaastööd tegema paljudele Pariisis ilmuvatele juhtivatele ajalehtedele. Samuti hakkas ta vabal ajal novelle kirjutama.

1880 avaldas Maupassant oma esimese novelli "Rasvarull". Seda saatis silmapilkselt tohutu menu. Flaubert nimetas seda meistriteoseks, mis jääb kestma. Sellele järgnesid teised lühijutud: "Kaks sõpra", "Ema Savage" ja "Preili Fifi". Tema loomeperiood ei olnud väga pikk, kestes 11 aastat, aga Maupassant oli viljakas kirjanik ja praktilise meelega ning sai rikkaks.

Ühiskonna suhtes tundis Maupassant loomulikku vastumeelsust. Ta eelistas eraldiolemist, üksindust ja mõtisklemist. Ta reisis nii Prantsusmaal kui välismaal, sealhulgas Alžeerias, Itaalias ja Inglismaal ning igal reisil kirjutas ta uue raamatu. Ta ostis erajahi "Bel-ami", mille nimetas oma romaani järgi. Kuid selline elu ei takistanud tal olemast sõber paljude kuulsustega, kelle hulka kuulus näiteks Alexandre Dumas noorem.

Maupassant oli üks paljudest 19. sajandi pariislastest, kes ei armastanud Eiffeli torni. Ta oli üks 47 Pariisi kirjandus- ja kunstitegelasest, kes kirjutasid alla väga vihasele kirjale, mis oli suunatud Eiffeli torni ehitamise vastu ja saadeti avalike tööde ministeeriumile. Maupassant einestas sageli Eiffeli torni alla rajatud restoranis, mitte et selle toit oleks väga hea olnud, vaid see oli ainus paik Pariisis, kuhu Eiffeli torni tipp ei paistnud.

Aastal 1891 jäi Maupassant vaimuhaigeks. Tal ilmnesid soov olla üksi, kartus surra ja tagakiusamise paranoia. See oli seotud süüfilisega, millesse ta juba noorpõlves haigestus. 2. jaanuaril 1892 püüdis ta end tappa, lõigates oma kõri läbi. Sealtpeale kuni oma surmani, poolteist aastat elas ta Pariisis Passy linnaosas olevas Esprit Blanche'i erahullumajas.

Henri-René-Albert-Guy de Maupassant (5. elokuuta 1850 Tourville-sur-Arques, Seine-Maritime, Ranska – 6. heinäkuuta 1893 Pariisi) oli ranskalainen kirjailija. Guy de Maupassantia on pidetty eräänä maansa parhaista novellin taitajista, ja muutamat hänen novellinsa lukeutuvat maailman tunnetuimpiin. Monet Maupassantin novellit kuvaavat hänen nuoruudessaan kokemaansa Ranskan–Preussin sotaa ja sitä seurannutta preussilaismiehitystä. Osa hänen tuotannostaan voidaan laskea kauhukirjallisuuteen, joskin hänen kauhunovellinsa perustuvat enemmän psykologisille kauhukokemuksille kuin yliluonnollisille tapahtumille. Koruttomuudessaan, tehokkuudessaan ja lähes inhorealistisuudessaan Maupassantin tyyli tulee lähelle naturalismia.

Nuorena kuolleen kirjailijan tuotanto – noin 300 novellia, kuusi romaania ja kolme matkakirjaa – ilmestyi kokonaisuudessaan kymmenen vuoden aikana, vuosina 1880−1890.

Henry-René-Albert-Guy de Maupassant (5. august 1850–6. juli 1893) var ein fransk forfattar. Han vart, og er, kjend som ein framifrå skribent av forteljingar og noveller.

Guy de Maupassant, född 5 augusti 1850 på Château de Miromesnil nära Tourville-sur-Arques i Seine-Maritime, död 6 juli 1893 på en sluten vårdanstalt utanför Paris, var en fransk författare.

Maupassant räknas ofta som en av novellkonstens stora mästare. Han karaktäriserar en handling eller ett personporträtt med några enkla stilistiska drag. Stilen är sparsmakad, men kärnfull. Till hans mest uppmärksammade noveller räknas inte sällan hans genombrottsnovell Fettpärlan, om olika personligheter som inte har något med varandra att göra, samt Horla, som tolkats som en resa och uppgörelse i ett inre landskap. Den sistnämnda behandlar panisk förföljelsemani och ångest i ett tvivel på det egna förståndet, vilket även har ställts i relation till Maupassants eget mentala sjukdomstillstånd. Därtill kan den ses som en egendomlig vampyrhistoria.

Många av Maupassants noveller skildrar hans ungdomserfarenheter från det fransk-tyska kriget och den påföljande preussiska ockupationen av östra Frankrike. En del av hans senare novellistiska författarskap kan hänföras till skräcklitteratur, om en psykologisk hänförd fruktan för bland annat övernaturliga händelser och fenomen. I sin detaljhantering liknar dock hans stilistiska ton mycket av den dåtida framväxande naturalismen.