Pierre Bayle [pjeer bel] (18. november 1647 – 28. detsember 1706) oli prantsuse publitsist ja filosoof.
Bayle sündis 18. novembril 1647 Carla-le-Comte'is kalvinistliku vaimuliku pojana.
Aastal 1669 pöördus ta katoliku usku ning kirjutas varsti pärast seda Toulouse'i jesuiitide kolleegiumi õpilasena ka oma esimese filosoofilise töö. Pärast ühte aastat kolleegiumis pöördus ta siiski kalvinismi tagasi. Aastani 1673 jäi ta elama Genfi.
Aastal 1675 sai Bayle'ist Sedani kalvinistliku akadeemia professor. Sedanis kirjutas ta filosoofia käsiraamatu ja teose "Objections" (Vastuväited; 1679), mis oli suunatud kartesiaani Pierre Poiret' vastu.
Veidi aega enne Sedani akadeemia sulgemist asus Bayle elama Rotterdami. Seal ta õpetas École illustre'is ajalugu ja filosoofiat. Aastal 1682 ilmus raamat ebausust "Pensées diverses sur la comète" (Mitmesugused mõtted komeedist) ning 1683 Prantsuse protestantismi kaitsev "Critique générale de l'histoire du calvinisme de M. Maimbourg" (Hr Maimbourgi kalvinismi ajaloo üldine kriitika), mille katoliku kiriku võimud hukka mõistsid ja mis seejärel põletati Pariisis Grève'i väljakul.
Aastal 1684 asutas Bayle retsensioonideajakirja Nouvelles de la République des Lettres. Kui usuvabadust tagav Nantes'i edikt 1685 tühistati, avaldas Bayle 1686 teose "Commentaire philosophique" (Filosoofiline kommentaar), milles ta astus teravalt välja ususallimatuse vastu ning kaitses "eksiva südametunnistuse õigusi". Selle teose mõistsid hukka kõik Prantsuse protestantlikud teoloogid (sealhulgas Pierre Jurieu ja Elie Saurin, pidades seda uskmatuse ülistuseks.
Aastal 1690 ilmus "Avis aux réfugiés" (Nõuanne pagulastele), mis kritiseeris Hollandis elavate Prantsuse protestantlike pagulaste poliitilisi hoiakuid. Selle eest vallandati ta Pierre Jurieu initsiatiivil École illustre'ist. Bayle loobus publitsistlikus tegevusest ning asus kirjutama oma peateost "Dictionnaire historique et critique" (Ajalooline ja kriitiline sõnaraamat), mis ilmus 1696. aasta lõpus.
Viimastel eluaastatel töötas Bayle oma sõnaraamatu uue väljaande (1702) kallal ning vaidles teoloogide Jean Le Clerci, Isaac Jaquelot' ja Jacques Bernardiga. Teoses "Continuation des pensées diverses" (Mitmesuguste mõtete järg; 1704) väitis Bayle, et ateistide vastuväidetele teoloogia aadressil ei ole veenvat vastust.
Bayle suri Rotterdamis 28. detsembril 1706.
Bayle avaldas suurt mõju valgustusaja ideedele.
Kuigi Bayle oli kalvinist, võitles ta igasuguse usulise sallimatuse vastu, heites sallimatust ette mitte ainult katoliiklastele, vaid ka kalvinistidele, sealhulgas Pierre Jurieule. Ta pidas teoloogilisi vaidlusi mõttetuteks ning suurelt jaolt eelarvamusel põhinevateks.
Bayle leidis, et inimmõistus sobib paremini vigade avastamiseks kui tõe leidmiseks. Seetõttu ei ole mõtet püüda mõistuspäraselt tõestada näiteks Jumala olemasolu ja hinge surematust, vaid tuleb rahulduda usuga. Samuti puudub mõistuspärane lahendus kurjuse probleemile. Usutõdede allumatus mõistusele teebki mõttetuks teoloogilised vaidlused ning vajalikuks ususallivuse.
Bayle pidas võimalikuks moraali ilma religioonita.
[et]
Work in progress...