Dietrich, Marlene (1901 - 1992)

Marie Magdalene "Marlene" Dietrich (, German: [maʁˈleːnə ˈdiːtʁɪç] ; 27 December 1901 – 6 May 1992) was a German and American actress and singer whose career spanned from the 1910s to the 1980s.

In 1920s Berlin, Dietrich performed on the stage and in silent films. Her performance as Lola Lola in Josef von Sternberg's The Blue Angel (1930) brought her international acclaim and a contract with Paramount Pictures. She starred in many Hollywood films, including six iconic roles directed by Sternberg: Morocco (1930) (her only Academy Award nomination), Dishonored (1931), Shanghai Express and Blonde Venus (both 1932), The Scarlet Empress (1934), The Devil Is a Woman (1935). She successfully traded on her glamorous persona and exotic looks, and became one of the era's highest-paid actresses. Throughout World War II, she was a high-profile entertainer in the United States. Although she delivered notable performances in several post-war films, including Billy Wilder's A Foreign Affair (1948), Alfred Hitchcock's Stage Fright (1950), Billy Wilder's Witness for the Prosecution (1957), Orson Welles's Touch of Evil (1958), and Stanley Kramer's Judgment at Nuremberg (1961), she spent most of the 1950s to the 1970s touring the world as a marquee live-show performer.

Dietrich was known for her humanitarian efforts during World War II, housing German and French exiles, providing financial support and even advocating their American citizenship. For her work on improving morale on the front lines during the war, she received several honors from the United States, France, Belgium, and Israel. In 1999, the American Film Institute named Dietrich the ninth greatest female screen legend of classic Hollywood cinema.

Marlene Dietrich (sünninimega Marie Magdalene Dietrich; 27. detsember 1901 Berliin – 6. mai 1992 Pariis) oli Saksamaal sündinud näitleja ja laulja.

Marlene Dietrich sündis 27. detsembril 1901 Berliinis. Terve kooliaja mängis ta viiulit ja alustas 17-aastaselt muusikaõpinguid Weimaris ja Berliinis. Kahe aasta pärast läks ta õppima Max Reinhardti lavakunstikooli ja selle kõrval esines väikestes rollides Berliini teatrites. 1922. aastal oli tal esimene lühike osa Georg Jacoby filmis "Nii need mehed on". Produtsent Rudolf Sieber, Marlene hilisem abikaasa, valis ta varsti pärast seda väikesesse rolli režissöör John May filmis "Armastuse tragöödia". Järgmistel aastatel võis teda tihti näha filmides kõrvalosades.

1929. aastal sai Marlene ootamatult rolli, mis tegi ta üleöö kuulsaks ja pani aluse tema femme fatale'i, saatusliku naise kuulsusele. Selleks oli ööklubi riivatu lauljanna Lola Lola osa Josef von Sternbergi filmis "Sinine ingel". Kohe pärast selle filmi lõpetamist läks Marlene Dietrich koos Josef von Sternbergiga Hollywoodi ja saavutas tema käe all töötades maailmakuulsuse kuue filmiga: "Maroko" (1930), "Autud" (1931), "Šanghai ekspress" (1932), "Laulude laul" (1933), "Punane keisrinna" ja "Saatan on naine" (1935).

Pärast vahekorra katkestamist Josef von Sternbergiga tõid Dietrichile edu niisugused filmid nagu "Iha" (1935), Ernst Lubitschi "Ingel" (1937) ja eelkõige vesternkomöödia "Destry ratsutab jälle" (1939). Marlene Dietrich sai 1937. aastal Ameerika kodakondsuse ja kritiseeris avalikult Saksamaal valitsevat natsionaalsotsialismi. Teise maailmasõja ajal esines ta maailmakuulsate filmilauludega Ameerika sõjaväelastele camp-show'de raames, mida korraldas 1941. aastal loodud United Service Organization.

Marlene Dietrichi edu filminäitlejana jätkus 1950. aastatel niisuguste linateostega nagu Alfred Hitchcocki "Rambipalavik" (1950), Billy Wilderi "Süüdistuse tunnistaja" (1957) ja Stanley Krameri "Nürnbergi protsess" (1961).

1960. aastatel loobus ta filmist. Marlene käis ringreisidel, kus esines šansoonidega, ja andis kontserte kogu maailmas. 1978. aastal võis teda näha tema viimases filmis "Kaunis gigolo, vaene gigolo" koos David Bowiega. Pärast seda elas ta täiesti tagasitõmbunult Pariisis. Kuulsast intervjuust Maximilian Schelliga tehti 1982. aastal dokumentaalfilm "Marlene", kus on kuulda ainult näitleja häält.

Marlene Dietrich suri 6. mail 1992. Aasta pärast avaldas tütar Maria biograafia "Meine Mutter Marlene". Marlene Dietrichi elu ekraniseeris Joseph Vilsmaier ja film jõudis kinodesse aastal 2000.

Marlene Dietrichi kuulsaim laul on "Lili Marleen".

Marlene Dietrich (oik. Marie Magdalene Sieber o.s. Dietrich von Losch; 27. joulukuuta 1901 Schöneberg (nyk. osa Berliiniä), Saksa – 6. toukokuuta 1992 Pariisi, Ranska) oli saksalais-yhdysvaltalainen näyttelijä ja laulaja.

Dietrich tunnettiin suorasukaisten ja itsenäisten naisten esittäjänä. Hän pukeutui usein frakkiin ja silinterihattuun, ja seksuaali- ja sukupuoliroolirajojen rikkojana hänen sanottiin olleen aikaansa edellä.

Vuonna 1999 American Film Institute valitsi Dietrichin yhdeksi vuosisadan kymmenestä tärkeimmästä naisnäyttelijästä.

Marlene Dietrich, eigentleg Maria Magdalene Dietrich, (27. desember 1901–6. mai 1992) var ei tysk-amerikansk skodespelarinne og songarinne.

Marlene Dietrich (IPA: /maɐˈleːnə ˈdiːtrɪç/), egentligen Maria Magdalena Dietrich, född 27 december 1901 i Schöneberg, död 6 maj 1992 i Paris, var en tysk-amerikansk skådespelare och sångerska. Under hela sin långa karriär, som spände från 1910-talet till 1980-talet, behöll Dietrich sin popularitet genom att kontinuerligt förnya sig. Under 1920-talet i Berlin agerade Dietrich på såväl scen som i stumfilmer. Hennes roll som Lola-Lola i Blå ängeln (1930) gjorde henne internationellt berömd och ledde till ett filmkontrakt med Paramount Pictures. Dietrich spelade sedan i Hollywoodfilmer som Marocko (1930), Shanghaiexpressen (1932) och Det stulna paradiset (1936). Hon hanterade framgångsrikt sin glamorösa persona och sitt "exotiska" utseende och blev en av de högst betalda skådespelerskorna vid tiden. Under hela andra världskriget var hon en högprofilerad artist i USA och fortsatte att göra enstaka filmroller även efter kriget, men från och med 1950-talet till och med 1970-talet turnerade Dietrich främst världen runt och uppträdde på scen.

År 1999 listade American Film Institute Dietrich som den nionde största kvinnliga filmstjärnan från den klassiska Hollywooderan.