kinesiske tegn (Hani)

Chinese characters are logographs used to write the Chinese languages and others from regions historically influenced by Chinese culture. Chinese characters have a documented history spanning over three millennia, representing one of the four independent inventions of writing accepted by scholars; of these, they comprise the only writing system continuously used since its invention. Over time, the function, style, and means of writing characters have evolved greatly. Informed by a long tradition of lexicography, modern states using Chinese characters have standardised their forms and pronunciations: broadly, simplified characters are used to write Chinese in mainland China, Singapore, and Malaysia, while traditional characters are used in Taiwan, Hong Kong, and Macau.

After being introduced to other countries in order to write Literary Chinese, characters were eventually adapted to write the local languages spoken throughout the Sinosphere. In Japanese, Korean, and Vietnamese, Chinese characters are known as kanji, hanja, and chữ Hán respectively. Each of these countries used existing characters to write both native and Sino-Xenic vocabulary, and created new characters for their own use. These languages each belong to separate language families, and generally function differently from Chinese. This has contributed to Chinese characters largely being replaced with alphabets in Korean and Vietnamese, leaving Japanese as the only major non-Chinese language still written with Chinese characters.

Unlike in alphabets, where letters correspond to a language's units of sound, called phonemes—Chinese characters correspond to morphemes, a language's smallest units of meaning. Morphemes in Chinese are usually a single syllable in length, but characters may represent morphemes comprising multiple syllables as well. Chinese characters are not ideographs, as they correspond to the morphemes of a particular language, but not the abstracted ideas themselves. Most characters are made of smaller components that may provide information regarding the character's meaning or pronunciation.

Hiina kiri ehk hani kiri ehk hiina-jaapani-korea logograafiline kiri (hiina lihtsustatud kirjas 汉字, traditsioonilises kirjas 漢字 (hànzì), jaapani keeles 漢字 (kanji) on üle 3500 aasta vanune piktogrammidest ja ideogrammidest arenenud logograafiline kiri, mida kasutatakse kõikide hiina keelte, samuti jaapani keele kirjutamiseks. Varem kasutati seda ka korea keele kirjutamiseks.

Vanimad hiina kirja meenutavad märgid on juba 8 tuhat aastat vanad. Näiteks Ningxia autonoomses piirkonnas asuvas Damaidis on leitud kaljujooniseid, kus 3172 kohas on 8453 kujundit. Huanghe orus Xi'anist idas avastati 1953. aastal 5600–6700 aasta vanune asulapaik, millest leitud keraamikal oli hieroglüüfisarnaseid märke, kokku leiti 113 potikillul 22 erinevat sümbolit. Osa teadlasi peab neid hieroglüüfide eellasteks, teiste arvates võisid need olla lihtsalt peremärgid või valmistaja tunnus, millel puudus side keelega. Seda seisukohta kinnitab asjaolu, et need märgid esinevad alati ühekaupa, mitte mitmekaupa nagu kirjamärkidelt oodata võiks. Keegi pole neid rahuldavalt dešifreerida suutnud ja pole üksmeelt selles, kas see üldse võimalikki on.

Vanimad kindlad tõendid hiina kirja kasutamise kohta pärinevad Shangi dünastia (1600–1046 e.m.a) lõpuperioodist. Selleks on oraakliluud, mida kasutati tuleviku ennustamiseks. Nendel on kujutatud palju hieroglüüfe, millest enamik on seni dešifreerimata, kuigi mõnedki, eriti loomi kujutavad, on dešifreeritud. Oraakliluudel kasutati vanahiina keelt. Tänapäeva hiina kiri põlvneb oraakliluudel kasutatud kirjast.

Hiina kiri on alates Shangi dünastia ajast oluliselt muutunud. Kui algselt kasutati Hiinas piltkirja, siis ajapikku see lihtsustus märgatavalt. Vanahiina kirjakeele sõnastikes sisaldub üle 40 000 kirjamärgi, nüüdisajal õpitakse keskkoolis tundma aga vaid 5000 märki ning lihtsa teksti lugemiseks piisab 3000 märgi tundmisest.

Hieroglüüfide arv ei ole ajas püsiv. Kogu aeg luuakse uusi hieroglüüfe, näiteks ettevõtted võivad neid luua oma toodetele, kui neile tundub, et ühtki sobivat selleks seni ei ole. Hiina kiri on põhimõtteliselt lahtine hulk ja igaüks võib luua uusi kirjamärke, kui ta seda soovib. Ametlikesse sõnaraamatutesse need siiski tavaliselt ei jõua. Prominentsetes sõnastikes olevate hieroglüüfide arv on 20. sajandi jooksul järjest suurenenud, olles 1916. aasta väljaandes 48 000 (see vastas enam-vähem kogu eelmise aastatuhande sõnastikes olevate hieroglüüfide arvule), aga 1989. aastal 54 678, 1994. aastal 85 568 ja 2004. aastal 106 230.

Et kirjamärke ei kasutatud üksnes mõistemärkidena, vaid ka võõrkeelsete (näiteks Xiongnu rahva keelsete) nimede ja väljendite transkribeerimiseks, saab teha järeldusi nende keelte varasema häälduse kohta. Sõnaraamatute ülesehituse, luule rütmi ning hääldust edasiandvate tekstide järgi saab teha järeldusi ka hiina keele varasema häälduse kohta.

Hiina kiri on suuresti silpkiri: enamikule märkidest vastab vaid üks silp, mil on teatav põhitähendus. Sõnad moodustuvad ühest või (enamasti) mitmest silbist ning seega ühest või (enamasti) mitmest märgist. Üldjoontes vastavad märgid morfeemidele, kuid see seos ei ole süsteemne. Umbes kümnendikus sõnadest ei ole üksiksilpidel eraldiseisvat tähendust, kuid need kirjutatakse ikkagi eraldi märkidena. Mõned märgid või ligatuurid tähistavad mitmesilbilisi sõnu, ehkki sellised juhtumid on erandlikud.

Kuna hiina kiri sobib põhimõtteliselt teistegi keelte edasiandmiseks, on seda kasutatud näiteks kitani keele, tšurtšeni keele, mõne tiibeti-birma keele, korea, jaapani ja vietnami keele jaoks. Nõrk seos hääldusega võimaldab kasutada sama kirjapilti eri murrete jaoks, milles hääldus on erinev.

Hiinas on peale hiina kirja kasutatud teisigi kirju. Näiteks on Hunani provintsis alates 15. sajandist kasutatud naistekirja nüshu. Lisaks hiina kirjale on nii putonghua kui ka murrete jaoks olemas palju transkriptsioonisüsteeme. Hiina Rahvavabariigis on ametliku latinisatsioonina kasutusel Hanyu Pinyin.

Kiinan kirjoitusjärjestelmä koostuu logogrammeista, joilla kirjoitetaan kiinan kieltä ja joita käytetään myös japanin ja korean kielten kirjoittamisessa. Kukin kirjoitusmerkki vastaa yhtä tavua, ja sana voi koostua yhdestä tai useammasta merkistä. Kirjoitusmerkit erottelevat samalla tavalla ääntyviä mutta merkitykseltään erilaisia tavuja toisistaan. Kiinan kirjoitusmerkeillä on yli 3 000 vuoden historia, ja nykyisen muotonsa ne saivat 1 800 vuotta sitten. Nykyisin kirjoitusmerkkejä on Kiinassa käytössä noin 20 000. Manner-Kiinassa on 1950-luvulta lähtien yksinkertaistettu useita merkkejä, jotta kansalaiset oppisivat paremmin lukemaan ja kirjoittamaan.

Hanzi (汉字 / 漢字, pinyin hànzì) er det kinesiske namnet på det kinesiske teiknsettet. Med tonar vert det hànzì. Det finst i to former, ei forenkla form (jamfør 汉字 hànzì) som vert brukt i mesteparten av Kina og i Singapore, og ei tradisjonell form (jamfør 漢字 hànzì) som vert nytta på Taiwan og i Hong Kong.

I Sør-Korea, der dei vert kalla 한자 / 漢字 hanja, vert mange av dei same teikna som i den tradisjonelle kinesiske forma nytta som eit supplement til det koreanske alfabetet hangul, koreansk 한굴 hangeul. I Nord-Korea vart 한자 / 漢字 hanja avskaffa i 1949, og ein nyttar berre det koreanske alfabetet, som her vert kalla 조선글 joseongeul. I Japan nyttar ein eit eige sett av teikn som vert kalla 漢字 kanji, der mange av dei tradisjonelle teikna er forenkla, men ikkje alltid dei same som i Kina. Teikna vart før òg nytta for å skrive vietnamesisk, og på dette språket heiter dei Hán tự ( 漢字), chữ Hán (𡨸漢), chữ Nho (𡨸儒) og chữ Trung Quốc (𡨸中國).

Kinesiska tecken är det skriftsystem som används för att skriva kinesiska, japanska och i viss mån koreanska. Det har tidigare använts även för vietnamesiska. Det är tecknens ursprung som logogram som gör det möjligt att återge inte bara flertalet, ibland mycket olika, kinesiska dialekter utan även helt andra talade språks betydelser. Tecknen skrevs ursprungligen i kolumner från höger till vänster, men skrivs numera ofta i rader från vänster till höger; båda skrivsätten anses dock vara korrekta och i till exempel tidningstext kan man se dem blandade.