Eerik Laid (kuni 1922 Erich Arthur Ostrov; 17/30. november 1904 Meeri mõis, Tartumaa – 15. september 1961 Västmanland) oli eesti arheoloog ja etnoloog.
Ta lõpetas 1922. aastal Tartu Reaalkooli. Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas õppis ta aastatel 1922–1927, spetsialiseerudes Eesti ja naabermaade muinasteadusele ning etnograafiale. Sai aastal 1927 magistrikraadi arheoloogia alal tööga "Eesti muinaslinnad". Tegi aastatel 1927–1929 Tartu Ülikooli stipendiaadina uurimistööd Tartus ja Helsingis. Aastal 1931 käis uurimisreisil Leningradis ja Kesk-Venemaal ning 1934 Rootsi Balti Instituudi stipendiaadina Stockholmis. Sai aastal 1932 magistrikraadi etnograafia alal tööga "Mordvalaste etnograafiliste sõlgede ajalugu".
Töötas Eesti Rahva Muuseumis aastatel 1940–1943, sealhulgas 1941–1943 direktori kohusetäitjana. Korraldas aastatel 1942–1943 uurimisretki Ingerimaale vadjalaste juurde.
Põgenes 1943. aastal Soome, kus juhtis aastatel 1943–1944 Eesti Büroo tegevust.
1944. aastal siirdus põgenikuna Rootsi. Rootsis oli tema peamine uurimisvaldkond etnoloogia. Teda mõjutas lähedane koostöö instituudi juhataja professor Sigurd Erixoniga. Ta uuris viljakuivatusviise ja -seadmeid, reisis selle teema uurimiseks Skandinaavias ja Lääne-Euroopa maades.
Eerik Laid oli Eesti Rahvusfondi esimees.
Laid hukkus 1961. aastal autoõnnetuses.
[et]
Work in progress...