Ny saklighet

The New Objectivity (in German: Neue Sachlichkeit) was a movement in German art that arose during the 1920s as a reaction against expressionism. The term was coined by Gustav Friedrich Hartlaub, the director of the Kunsthalle in Mannheim, who used it as the title of an art exhibition staged in 1925 to showcase artists who were working in a post-expressionist spirit. As these artists—who included Max Beckmann, Otto Dix, George Grosz, Christian Schad, Rudolf Schlichter and Jeanne Mammen—rejected the self-involvement and romantic longings of the expressionists, Weimar intellectuals in general made a call to arms for public collaboration, engagement, and rejection of romantic idealism.

Although principally describing a tendency in German painting, the term took a life of its own and came to characterize the attitude of public life in Weimar Germany as well as the art, literature, music, and architecture created to adapt to it. Rather than some goal of philosophical objectivity, it was meant to imply a turn towards practical engagement with the world—an all-business attitude, understood by Germans as intrinsically American.

The movement essentially ended in 1933 with the end of the Weimar Republic and the beginning of the Nazi dictatorship.

Uusasjalikkus (saksa Neue Sachlichkeit) on kunstis ekspressionismile vastanduv suund, mis sai alguse maalikunstis 1920. aastatel Saksamaal.

Termini autor oli Kunsthalle Mannheimi direktor Gustav Friedrich Hartlaub, kes korraldas 1925. aastal selle voolu näituse.

Uusasjalikkus oli ühelt poolt ekspressionismi jätk, teisalt aga – reaktsioon sellele. Astunud areenile 1910.–1920. aastate piiril, levis see kümnendi teisel poole ka eesti kunstis.

Uusasjalikkuse mõistega hõlmatakse mitmesuguseid suundi, näiteks verismi, mis sündis majanduskriisiaegsel Saksamaal. Verismi tähtsamad esindajad olid Otto Dix ja George Grosz, Eestis Eduard Wiiralt. Kui verism kasutas palju ekspressionismi vormivõtteid, segades neid naturalismiga, siis uusasjalikkuse keskliin, nii-öelda "asjalik uusasjalikkus", lähtus alguses küll samuti ekspressionismist, ent arenes edasi omaette stiiliks, mida iseloomustas teatav objektivism segatuna irooniaga.

Uusasjalikkuse eredamaid näiteid eesti kunstis on Juhan Muksi (1899–1983) "Eduard Wiiralti portree" (1925), mis on maalitud vahetult enne mõlema kunstniku siirdumist Pariisi.

Uusasiallisuus (saks. Neue Sachlichkeit) oli taidesuuntaus, joka syntyi 1920-luvun alussa Saksassa. Se oli vastaliike vuosisadan alun modernismin voimakkaimmalle suuntaukselle ekspressionismille. Uusasiallisuus eli maailmansotien välisenä aikana Euroopan, Pohjois- ja Etelä Amerikan kuvataiteessa, kirjallisuudessa, musiikissa ja arkkitehtuurissa. Taidesuuntaus koki loppunsa Saksassa vuonna 1933, kun kansallissosialistinen puolue otti vallan ja julisti uusasiallisuuden kuuluvan ”rappiotaiteen” piiriin. Jotkut uusasiallisuuden suunnat jatkuivat toisen maailmansodan jälkeen.

Tyylisuunta pyrki eroon ekspressionismin levottomasta ilmaisusta ja pyrki jäljittelemään totuutta kylmän realistisesti, satiirisesti ja jopa ivallisesti. Henkilökohtaisen tulkinnan sijaan se pyrki korostamaan esineellisyyttä. Uusasiallisuuden piirissä toimineet taiteilijat ottivat usein kantaa sekä poliittisiin, yhteiskunnallisiin että moraalisiin kysymyksiin.

Den nye saklegdomen, på tysk Neue Sachlichkeit, var ei kunstretning på 1920-talet med tyngdepunkt i Tyskland.

I målarkunsten var retninga ein reaksjon mot ekspresjonismen og ville føre målarkunsten attende til verkelegheita gjennom ei skarp iakttaking av objektet, ein tydeleg teiknemåte og ei særs fast biletoppbygging. Dei mest kjende målarane som som var knytt til retninga er George Grosz, Otto Dix og Max Beckmann. I biletkunsten kan retninga vurderast som ein mindre utbyterik parallell til den franske surrealismen. Kring 1930 var ho ikkje lenger viktig, men hadde påverka norske målarar som til dømes Leon Aurdal, Otto Sverdrup, Henrik Finne, Rolf Rude og Ridley Borchgrevink.

Den litterære saklegdomen var òg ein reaksjon mot ekspresjonismen, og forfattarane som trådde fram mot slutten av 1920-talet sette fokus på sosiale mistilhøve på ein realistisk måte. Av forfattarar som sokna til denne retninga kan ein nemne Erich Maria Remarque, Bertolt Brecht, Erich Kästner og Hans Fallada. Etter NSDAP si maktovertaking i 1933 måtte mange av dei saklege forfattarane rømme landet.

Nya sakligheten (tyska: Die Neue Sachlichkeit) är ett begrepp för en stilriktning inom konst, litteratur, filmkonst, arkitektur och musik, som hade betydelse framförallt under 1920- och 1930-talen.