Bellman, Carl Michael (1740 - 1795) [sv]

Carl Michael Bellman (Swedish pronunciation: [ˈkɑːɭ ˈmîːkaɛl ˈbɛ̌lːman] ; 4 February 1740 – 11 February 1795) was a Swedish songwriter, composer, musician, poet, and entertainer. He is a central figure in the Swedish song tradition and remains a powerful influence in Swedish music, as well as in Scandinavian literature, to this day. He has been compared to Shakespeare, Beethoven, Mozart, and Hogarth, but his gift, using elegantly rococo classical references in comic contrast to sordid drinking and prostitution—at once regretted and celebrated in song—is unique.

Bellman is best known for two collections of poems set to music, Fredman's epistles (Fredmans epistlar) and Fredman's songs (Fredmans sånger). Each consists of about 70 songs. The general theme is drinking, but the songs "most ingeniously" combine words and music to express feelings and moods ranging from humorous to elegiac, romantic to satirical.

Bellman's patrons included King Gustav III of Sweden, who called him a master improviser. Bellman's songs continue to be performed and recorded by musicians from Scandinavia and in other languages, including English, French, German, Italian, and Russian. Several of his songs including Gubben Noak and Fjäriln vingad are known by heart by many Swedes. His legacy further includes a museum in Stockholm and a society that fosters interest in him and his work.

Carl Michael Bellman (1740–1795) oli rootsi helilooja ja luuletaja.

Bellmann sai kuulsaks luuletaja ja oma laulude esitajana. Tema parimate luuletuste kogumik anti välja üsna hilja: autor saavutas tuntuse alles 1790. aastatel. Sestsaadik peetakse teda väljapaistvaks rootsi luuletajaks.

18. sajandi kontekstis ei tundu tema saavutused eriti olulised, raske on teda kõrvutada näiteks Mozarti ja Haydniga. Rootslastele on tema looming aga suur uhkus. Tema laulutsükkel "Fredmans epistlar" on olnud paljude rootsi lauljate inspiratsiooniallikaks. Kuna helilooja elas galantse stiili epohhil, on laulud peened ning esitamise seisukohalt üpris nõudlikud ja pretensioonikad. Lihtsus ei ole kunagi väga lihtne – seda võiks väita nii Bellmani kui ka Mozarti ja Haydni teoste puhul.

Bellmani luuletused ja laulud on sageli satiirilised, mis on ilmselt rootsi luuletaja Olof von Dalini mõju. Oma loomingus parodeeris Bellman enda kaasaegseid ordusid ja klubisid. Kõik ei saanud tema naljadest aru ja paroodiate tõttu sattus ta korduvalt vanglasse.

Peamised teemad tema loomingus on seksuaalsuhted, purjutamine ja surm (koomilisest aspektist). Samas puudutas Bellmani looming ka armastust, õrnust ja surma tõsisemas mõttes. Näiteks kirjeldab "Fjäriln Vingad" idüllilisi looduspilte ja mütoloogilisi olendeid, kõlades rahulikult ja õnnelikult.

1767. aastast töötas Bellman oma tähtsaima luuletsükli "Fredmani epistlite" kallal, mis avaldati 1790. aastal rootsi luuletaja ja dramaturgi Johan Henric Kellgreni eessõnaga. Aasta hiljem järgnes kogumik "Fredmans sånger" (Fredmani laulud). Nende laulude aluseks võttis Bellman tuntud meloodiad ning töötles neid.

Bellman suri Stockholmis 12. veebruaril 1795.

Carl Michael Bellman (4. helmikuuta 1740 Tukholma – 11. helmikuuta 1795 Tukholma) oli ruotsalainen runoilija ja muusikko, jota on kutsuttu myös Ruotsin kansallisrunoilijaksi.

Bellman aloitti kirjoittamalla juomalauluja ja satiirisia runoja, ja kääntämällä runoutta saksasta ja ranskasta. Kaikkiaan hän kirjoitti yli 1700 runoa, joista useimmat on sävelletty.

Hänen runoistaan tunnetuimman ryhmän muodostavat vuosina 1790 ja 1791 julkaistut kokoelmat Fredmanin epistoloita (Fredmans Epistlar) ja lauluja (Fredmans Sånger). Niihin Bellman keräsi runoja, joista suuren osan hän oli kirjoittanut jo 1760-luvulla.

Yksittäisistä Bellmanin lauluista tunnetuin on "Ukko Nooa" (Gubben Noach), joka on eräänlainen parodiamukaelma Raamatun Vanhan testamentin pohjalta. Myös Suomessa suosittu kevätlaulu ”Tuuli hiljaa henkäilee” (suomalainen teksti Olli Vuorinen) kuuluu Bellmanin lauluihin (Solen glimmar blank och trind, ep. 48).

Laulujen melodiat olivat yleensä sovitettuja ajan suosituista sävelmistä ja harvemmin Bellmanin täysin itse säveltämiä.

Carl Michael Bellman (15. februar 1740–11. februar 1795) var ein svensk skald, fødd og død i Stockholm. Hans mest kjende verk er diktsyklusane Fredmans epistlar og Fredmans sånger.

Bellman vert rekna som ein av Sveriges nasjonaldiktarar. Diktinga hans har vore svært viktig for seinare svensk litteratur, innverknaden hans har vore jamført med den rolla William Shakespeare spela på engelskspråkleg litteratur..

Bellman sin litterære produksjon er både rik og variert; den omfattar mellom anna dikt, viser, ordensparodiar og salmar. Mellom figurane i songane hans finn ein urmakaren Fredman, musikaren Movitz, korporal Mollberg og den prostituerate Ulla Winblad, men òg gestaltar henta frå den bibelske, greske, romerske og norrøne mytologien. Melodiane i songane lånte han, til liks med andre songforfattarar, ofte frå samtidige musikkstykke.

Carl Michael Bellman, född 4 februari 1740 (enl. g.s.) i Stockholm, död 11 februari 1795 i Stockholm, var en svensk skald. Hans mest kända verk är diktcyklerna Fredmans epistlar och Fredmans sånger.

Bellman brukar betraktas som en av Sveriges nationalskalder, och har kallats "Nordens Anakreon", vilket syftar på de backanaliska aspekterna av hans verk. Hans diktning har varit mycket viktig för senare svensk litteratur, och hans betydelse för denna har jämförts med William Shakespeares för den engelskspråkiga.

Bellmans produktion var synnerligen riklig och omväxlande. Den omfattade bland annat dikter, visor, ordensparodier, skådespel, översättningar och religiös diktning. Bland figurerna i hans sånger märks urmakaren Fredman, musikern Movitz, korpral Mollberg och den prostituerade Ulla Winblad, men även gestalter hämtade från den bibliska, grekiska, romerska och fornnordiska mytologin. Han arbetade ofta med kontrasterande stilnivåer och genreblandning i ett och samma verk, så att vad som till en början verkade som en pastoral kunde övergå i supfest och samlag.

Melodierna i sina sånger lånade han liksom andra sångförfattare ofta från melodier som var populära i samtiden. De kom bland annat från opera och operett, dansmusik och folkvisor och arbetades om så att de passade hans syfte. I vissa fall, såsom "Träd fram du nattens gud", har man inte hittat någon källmelodi. Huruvida Bellman då själv skrivit melodin eller om källmelodin fallit i glömska är en fråga som inte går att besvara.