Samuel Pufendorf (1632 - 1694)

Samuel Pufendorf (alates 1684 Samuel von Pufendorf, alates 1694 vabahärra; 8. jaanuar 1632 Dorfchemnitz, Saksimaa – 13. oktoober 1694 Berliin) oli saksa filosoof, ajaloolane, majandusteadlane ja poliitik.

Ta sündis pastor Elias Pufendorfi perekonnas ning esialgu kavatses isa ka temast vaimulikku teha. Ta õppiski Leipzigi ülikoolis teoloogiat, kuid peagi loobus ta sellest juura kasuks. Peagi tutvus ta ka Hugo Grotiuse, René Descartesi ja Thomas Hobbesi ideedega ja huvitus tugevalt loomuõiguse ning rahvusvaheliste suhete problemaatikast.

Pärast magistrikraadi kättesaamist asus ta 1658. aastal tööle Kopenhaagenisse Rootsi aadliku Coyet' perekonna juures. Samal aastal puhkes aga Rootsi-Taani sõda ning ka Pufendorf vanigstati. Vangis olle luges ta aga palju Grotiuse ja Hobbesi teoseid ning kirjutas oma esimese olulisema kirjatöö, Elementa jurisprudentiae universalis libri duo, mis ilmus trükis 1661. aastal.

Seejärel töötas vangist vabanenud Pufendorf Heidelbergi ülikoolis, kus tema jaoks loodi maailma esimene loomu- ja rahvaste õiguste professuur. 1670. aastal läks ta tööle Lundi ülikooli, kus jätkas viljakat õpetlastegevust. 1672. aastal ilmus tema peateos De jure naturae et gentium libri octo ning 1675. aastal selle lühendatud töötlus De officio hominis et civis. Seal käsitles ta peamiselt rahvusvahelisi suhteid ja õiglase sõja teooriat. 1677. aastal määrati ta Rootsi riigihistoriograafiks.

1688. aastal asus Pufendorf ka Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelmi teenistusse, kuid too suri peagi tema poeg Friedrich III täitis siiski isa lubaduse ja tegi temast ka Preisimaa riigihistoriograafi. Samas jätkus Pufendorfi karjäär ka Rootsis, kus ta 1694 ka vabahärra tiitli sai. Ent mõne aja pärast sai ta insuldi ja suri mõned kuud pärast seda.

Pufendorf oli oma aja silmapaistvamaid poliitilisi filosoofe, kuid tema tähtsust on tihti alahinnatud, sest ta oli vastuolus mitmete teiste filosoofide, sealhulgas Gottfried Leibniziga.

Paroni Samuel von Pufendorf (8. tammikuuta 1632 Dorfchemnitz – 13. lokakuuta 1694 Berliini) oli saksalainen juristi, poliittinen filosofi, taloustieteilijä, valtiomies ja historioitsija. Hänet aateloitiin vuonna 1684 ja hänestä tuli paroni muutamia kuukausia ennen kuolemaansa vuonna 1694. Hänen saavutuksiinsa lukeutuvat Thomas Hobbesin ja Hugo Grotiuksen poliittisten teorioiden kommentointi ja muokkaaminen. Pufendorfia pidetään Ruotsin valtakunnanhistorioitsijana.

Hallitsijan itsevaltius oli asia, joka jakoi 1600-luvun filosofien mielipiteet. Itsevaltiuden kannattajat painottivat, että kuningas voi vahvoin toimivaltuuksin ylläpitää suvereenin maan vakautta ja alamaisten turvallisuutta. He vetosivat usein siihen, että kuningas on saanut valtansa Jumalalta. Kriitikot tukeutuivat Hobbesin rationalismiin, jonka mukaan uskontoa ei voi yhdistää yhteiskunnan hallitsemisen keskusteluun. Hobbesin näkökanta oli, että kansalaiset luovuttavat valtiolle osan vapaudestaan saadakseen valtiolta suojelua. Tämä tuottaa Hobbesin mukaan hyötyä sekä hallitsijalle että kansalle, koska vakaassa maassa hyvinvointi lisääntyy. Pufendorf oli Hobbesin kannalla. Hän kuitenkin lisäsi, että turvallisuuden takaaminen ei ollut valtion ainoa tehtävä, vaan hallitsijan velvollisuus on muutoinkin huolehtia alamaistensa hyvinvoinnista ja tyytyväisyydestä.

Samuel von Pufendorf (født 8. januar 1632 i Dorfchemnitz i Sachsen, død 26. oktober 1694 i Berlin) var en tysk jurist, naturrettsfilosof og historiker. Han var bror til diplomaten Esaias Pufendorf.

Samuel von Pufendorf, född den 8 januari 1632 i Dorfchemnitz i Sachsen, död den 26 oktober 1694 i Berlin, var en tysk historiker, svensk friherre och politisk teoretiker, känd för sina teorier om naturrätten och folkrätten.