Ethelred II, kung av England (968 - 1016) [sv]

Æthelred II (Old English: Æþelræd, pronounced [ˈæðelræːd]; Old Norse: Aðalráðr; c. 966 – 23 April 1016), known as Æthelred the Unready, was King of the English from 978 to 1013 and again from 1014 until his death in 1016. His epithet comes from the Old English word unræd meaning "poorly advised"; it is a pun on his name, which means "well advised".

Æthelred was the son of King Edgar the Peaceful and Queen Ælfthryth. He came to the throne at about the age of 12, following the assassination of his older half-brother, King Edward the Martyr.

The chief characteristic of Æthelred's reign was conflict with the Danes. After several decades of relative peace, Danish raids on English territory began again in earnest in the 980s, becoming markedly more serious in the early 990s. Following the Battle of Maldon in 991, Æthelred paid tribute, or Danegeld, to the Danish king. In 1002, Æthelred ordered what became known as the St Brice's Day massacre of Danish settlers. In 1013, King Sweyn Forkbeard of Denmark invaded England, as a result of which Æthelred fled to Normandy in 1013 and was replaced by Sweyn. After Sweyn died in 1014, Æthelred returned to the throne, but he died just two years later. Æthelred's 37-year combined reign was the longest of any Anglo-Saxon English king, and was only surpassed in the 13th century, by Henry III. Æthelred was briefly succeeded by his son, Edmund Ironside, but he died after a few months and was replaced by Sweyn's son Cnut.

Ethelred II ehk Ethelred the Unready (ka Aethelred, vanainglise Æþelred Unræd; umbes 968 – 23. aprill 1016) oli Inglismaa kuningas aastatel 978–1013 ja 1014–1016.

Tema lisanimi Unræd ei tähendanud mitte ebavalmit (Unready), vaid mitte nõustatut. Hüüdnime tähendus on ajaloo jooksul aga kõlalise sarnasuse tõttu muutunud. Eesti ajaloolane Priit Raudkivi on välja pakkunud, et eesti keeles võiks kuningat nimetada Aethelred Nõutuks.

Ethelred oli kuningas Edgari poeg. Esialgu oli tema valitsusaeg küllaltki rahulik, kuningas ise oli toona veel alaealine. Kuid 991. aastal alustasid taanlased taas konflikti inglastega, püüdes kogu Inglismaad (lisaks Danelaw' alale, mis juba nende käes oli), enda kontrolli alla saada. Eriti tõsiseks läksid asjad siis, kui Taanis sai võimule Svend Harkhabe, kes hakkas isiklikult Inglismaa trooni taotlema. 991 rüüstasid viikingid Ipswichi ja nende laevastik randus Maldoni lähistel Essexis. Taanlased nõudsid, et inglased maksaksid lunaraha, kuid inglise väejuht Byrhtnoth keeldus; ta tapeti järgnenud Maldoni lahingus ja inglased võideti kergesti. Lisaks Svend Harkhabele rüüstasid Inglismaad ka Norra kuningas Olav Tryggvason ja väejuht Thorkell Pikk.

Ethelred ei suutnud sõjaliselt kuidagi nende vastu saada, olles sunnitud maksma lunaraha ehk Danegeldi, kuid see kõrvaldas viikingite ohu vaid mõneks ajaks. Taani rüüstajad kasutasid Normandia sadamaid Inglismaa ranniku ründamiseks ning tulemuseks oli, et Inglismaa ja Normandia õukonnad muutusid teineteise suhtes äärmiselt vaenulikuks. Lõpuks otsis Æthelred lepingut normannidega, ja lõpetas 1002. aasta kevadel abiellumisega Normandia hertsogi Richard I tütre Emmaga, mida nähti püüdena lõhkuda side rüüstajate ja Normandia vahel. Emma kandis pärast abiellumist anglosaksi nime AElfgifu.

Püüdes taanlaste ohust lahti saada, korraldas Ethelred Püha Brice'i päeval 1002. aastal Inglismaal elavate taanlaste massimõrva, ent sellestki polnud kasu. Taanlaste retked jätkusid ning 1013. aastal varises inglaste kaitse täielikult kokku. 1013. aasta suvel tõi Taani kuningas Svend Harkhabe Taani laevastiku Sandwichi Kentis. Siit läks ta põhja Danelaw'sse, kus kohalikud nõustusid kohe teda toetama. Siis suundus ta lõunasse, sundides Æthelredi Normandiasse maapakku (1013–1014).

Ethelred pages koos AElfgifu ja poegadega Edwardi ja Alfrediga Normandiasse eksiili ning Svend kuulutati Inglismaa kuningaks. Kuid Svend suri äkitselt 3. veebruaril 1014 ning tema nooruke poeg Knud ei suutnud Inglismaad oma kontrolli all hoida. Kasutades seda surma ära, tuli Æthelred Inglismaale tagasi ja ajas Svendi poja Knudi tagasi Taani, sundides teda seejuures loobuma oma liitlastest. Nii sai Ethelred trooni tagasi.

1014. aastal sai vanema venna Aethelstani surma järel Inglismaa troonipärijaks Edmund II. 1015. aastal, kui Ethelred oli just end taas kindlustanud Inglismaa troonil, alustas Edmund tema vastu mässu sooviga troon kohe enda kätte saada. Ethelred oli lasknud hukata oma kaks nõunikku (ministrit), vennad Sigeferthi ja Morcari, konfiskeerinud nende varanduse ning saatnud nende abikaasad Malmesbury kloostrisse. Edmund vabastas Sigeferthi lese Ealdgythi (Edithi) kloostrist ja abiellus temaga. Niimoodi võitis ta Sigeferthi ja Morcari pooldajate toetuse. Ethelred suutis poja mässu suurte raskustega maha suruda, ent samal ajal tungis maale taanlaste troonipretendent Knud Suur.

Kuid juba 1015. aastal tungis Knud uuesti Inglismaale. Æthelred taganes Londonisse, enne kokkupõrget Taani armeega Æthelred suri ja inglastepoolset võitlust jätkas veel Ethelredi poeg, esimesest abielust Edmund. Edmund kogus lojalistidest armee, mis suundus taanlaste vastu, kuid edu oli lühiealine: Assanduni lahingus olid taanlased võidukad ja palju inglaste juhte tapeti. Knud ja Edmund leppisid kokku jagada kuningriik kaheks. Knud ja Edmund sõlmisid rahu, millega Edmundile jäi Wessex, Knudile aga kõik alad Thamesi jõest põhja pool (Northumbria, Mercia, Danelaw' alad, East Anglia ja Essex). Samuti lepiti kokku, et ühe valitseja surma korral pärib teine kõik tema valdused.

Ethelred II Neuvoton (Æþelred, n. 968 – 23. huhtikuuta 1016 Lontoo) oli Englannin kuningas vuosina 978–1013 ja 1014–1016. Ethelred seurasi kuninkaana velipuoltaan kuningas Edvard Marttyyria, jonka salamurhan Ethelredin äidin kerrotaan järjestäneen. Valtaan noustessaan Ethelred oli ainoastaan noin kymmenvuotias. Sekä Ethelredin että Edvardin isä oli kuningas Edgar.

Ethelredin lisänimi on sanaleikki, sillä Ethelred merkitsee suunnilleen neuvokasta. Alun perin lisänimi on 1200-luvulla lisätty unræd, joka tarkoittaa ”ei neuvoja” tai ”oppimaton” (tai vaihtoehtoisesti ”petollinen juoni” muistutuksena velipuolen kuolemasta). Nimi käännettiin 1500-luvulla väärin ja harhaanjohtava ”neuvoton” vakiintui – valtakaudellaan Ethelred oli kaikkea muuta kuin sitä. Oikeampi käännös olisi ”Pahaneuvo”.^selvennä Häntä on myös sanottu huonosti neuvotuksi kuninkaaksi, jolla on viitattu Mercian jaarliin, petolliseen Eadric Streonaan.

Ethelred II (ca. 968–23. april 1016), med tilnamnet «den rådville», var konge av England frå 978 til 1013 og 1014 til 1016. Han arva trona då han var omkring ti år gamal, etter mordet på halvbroren hans, Edvard martyren.

Ifølge William av Malmesbury gjorde Ethelred frå seg i døypefonten då han blei døypt, noko som skal ha ført til at St. Dunstan profeterte at det engelske monarkiet ville bli styrta under styret hans. Denne historia er høgst sannsynleg ein seinare fabrikasjon.

Den engelske forma av kallenamnet «den rådville» er «the Unready», eit ord som i dag tyder «den som ikkje er klar». Men på gamalengelsk tyder det «den som er utan råd», og det er også eit ordspel på namnet Ethelred, som tyder «den som har eit godt råd».

Ethelred fekk minst seksten barn gjennom to ekteskap. Det første var med Ælfgidu, som var dottera til ein ealdorman frå Northumbria, og det andre, inngått i 1002, med Emma av Normandie, som var grandtanta til Vilhelm erobraren. Vilhelm brukte seinare denne slektskapen då han gjorde krav på den engelske trona.

I Snorre Sturlason sine norske kongesoger vert Ethelred kalla «kong Adalråd».

Ethelred II av England, född omkring 966/9 i England, död 23 april 1016 i London i England, var kung av England två gånger; först mellan 978 och 1013 och sedan från 1014 till sin död.