Fredrik II, kung av Preussen (1712 - 1786) [sv]

Frederick II (German: Friedrich II.; 24 January 1712 – 17 August 1786) was the monarch of Prussia from 1740 until 1786. He was the last Hohenzollern monarch titled King in Prussia, declaring himself King of Prussia after annexing Royal Prussia from the Polish–Lithuanian Commonwealth in 1772. His most significant accomplishments include his military successes in the Silesian wars, his reorganisation of the Prussian Army, the First Partition of Poland, and his patronage of the arts and the Enlightenment. Prussia greatly increased its territories and became a major military power in Europe under his rule. He became known as Frederick the Great (German: Friedrich der Große) and was nicknamed "Old Fritz" (German: der Alte Fritz).

In his youth, Frederick was more interested in music and philosophy than in the art of war, which led to clashes with his authoritarian father, Frederick William I of Prussia. However, upon ascending to the Prussian throne, he attacked and annexed the rich Austrian province of Silesia in 1742, winning military acclaim for himself and Prussia. He became an influential military theorist, whose analyses emerged from his extensive personal battlefield experience and covered issues of strategy, tactics, mobility and logistics.

Frederick was a supporter of enlightened absolutism, stating that the ruler should be the first servant of the state. He modernised the Prussian bureaucracy and civil service, and pursued religious policies throughout his realm that ranged from tolerance to segregation. He reformed the judicial system and made it possible for men of lower status to become judges and senior bureaucrats. Frederick also encouraged immigrants of various nationalities and faiths to come to Prussia, although he enacted oppressive measures against Catholics in Silesia and Polish Prussia. He supported the arts and philosophers he favoured, and allowed freedom of the press and literature. Frederick was almost certainly homosexual, and his sexuality has been the subject of much study. Because he died childless, he was succeeded by his nephew, Frederick William II. He is buried at his favourite residence, Sanssouci in Potsdam.

Nearly all 19th-century German historians made Frederick into a romantic model of a glorified warrior, praising his leadership, administrative efficiency, devotion to duty and success in building Prussia into a great power in Europe. Frederick remained an admired historical figure through Germany's defeat in World War I, and the Nazis glorified him as a great German leader prefiguring Adolf Hitler, who personally idolised him. His reputation became less favourable in Germany after World War II, partly due to his status as a Nazi symbol. Historians in the 21st century tend to view Frederick as an outstanding military leader and capable monarch, whose commitment to enlightenment culture and administrative reform built the foundation that allowed the Kingdom of Prussia to contest the Austrian Habsburgs for leadership among the German states.

Friedrich II ehk Friedrich Suur (saksa keeles Friedrich der Große; 24. jaanuar 1712 Berliin – 17. august 1786 Potsdam) oli Preisimaa kuningas 1740. aastast kuni surmani. Brandenburgi markkrahvina oli tema nimi Friedrich IV.

Friedrich oli Friedrich Wilhelm I ja tema abikaasa Sophie Dorothea neljas laps ja kolmas poeg. Kokku oli tema vanematel 14 last, kellest 4 suri enne 3-aastaseks saamist, sealhulgas kaks vanimat poega. Friedrichi ema isa oli Suurbritannia kuningas George I.

Ta soovis oma isa tahte vastaselt saada arhitektiks. Sanssouci loss Potsdamis ongi osalt tema enda eskiiside järgi ehitatud.

Friedrichit peetakse parimaks näiteks valgustatud monarhist. Ta oli kirjavahetuses Voltaire'i, Immanuel Kanti, Gotthold Ephraim Lessingi, Friedrich Schilleri ja Johann Wolfgang Goethega. 1750 kutsus Friedrich Voltaire'i Preisimaale elama, kuid peagi muutusid nende suhted pingeliseks. Voltaire'i heidutas Friedrichi militarism ja kui Voltaire ründas 1753 ajakirjanduses üht Friedrichi liitlast, saatis Friedrich Voltaire'i Preisimaalt välja. Pärast paranesid nende suhted jälle ning nad olid omavahel peaaegu pool sajandit kirjavahetuses.

Friedrich oli religioossetelt vaadetelt liberaal ja ta polnud kuigi sügavalt usklik. Tema ajal kehtis Preisimaal usuvabadus, seda nii katoliiklaste, jesuiitide kui ka juutide suhtes.

Friedrichi ajal kasvas Preisimaa pindala peaaegu kaks korda, seda nii kuninga osava diplomaatia kui ka edukate sõdade tagajärjel. Selles oli tal sageli õnne, sest Seitsmeaastases sõjas (1756–1763) oleks ta peaaegu lüüa saanud, vaid Venemaa uue tsaari Peeter III sümpaatia tema suhtes päästis Friedrichi halvimast. Sõjas võitis ta Austrialt Sileesia ja osales Poola esimeses jagamises 1772.

Varases noorukieas olevat Friedrich mõningate teadete põhjal saanud suguhaiguse, mille ravimine muutis ta kastraadiks või vähemalt impotendiks. Ülejäänud eluperioodidest pole teada tema intiimseid läbikäimisi naistega. Ka suhe abikaasaga oli formaalne ja ta elas sisuliselt tsölibaadis, olles "laulatatud riigiga". Mõned ajaloolased näevad selles (ka mõnede kaasaegsete vihjete põhjal) seda, et ta oli hoopis homoseksuaalne. Isa sundis Friedrichi abielluma Elisabeth Christine von Braunschweig-Wolfenbüttel-Beverniga. Friedrich ei suhelnud oma naisega peaaegu üldse ja pärast isa surma 1740 kolisid nad lahku. Friedrich kinkis oma naisele Schönhauseni lossi, kus too elas, ega külastanud teda kordagi. Nad kohtusid harvemini kui kord aastas, peamiselt suguvõsa kokkutulekutel. Oli kolm last, kuid Paruness Engelbrecht ga.

Friedrichile järgnes troonil tema venna August Wilhelmi poeg Friedrich Wilhelm II.

Fredrik Suuri eli Fredrik II (saks. Friedrich II der Große; 24. tammikuuta 1712 Berliini, Preussin kuningaskunta – 17. elokuuta 1786 Potsdam, Preussin kuningaskunta) oli Hohenzollern-sukuun kuulunut Preussin kuningas, joka hallitsi vuosina 1740–1786. Hänet tunnetaan taistelukentillä menestyneenä soturikuninkaana ja valistuneena itsevaltiaana, joka nosti Preussin yhdeksi Euroopan mahtivaltioista. Hänen aikanaan Preussiin liitettiin muun muassa Sleesia sekä itäinen Länsi-Preussi. Hän puolusti Preussia seitsenvuotisen sodan aikana muun muassa Venäjää, Itävaltaa, Ranskaa, Saksia ja Ruotsia vastaan varsin menestyksellisesti liittolaisenaan ainoastaan Britannia. Puolan jaossa 1772 hän sai lopulta yhdistettyä Preussin historialliset alueet valtansa alle. Sotilaallisten saavutustensa lisäksi hänet muistetaan myös Preussin oikeusjärjestelmän uudistajana, elinkeinoelämän edistäjänä ja ranskalaisen sivistyksen suosijana. Hän oli myös pisimpään Preussia hallinnut kuningas.

Fredrik II, kalla Fredrik den store, (fødd 24. januar 1712 i Berlin, død 17. august 1786 i Potsdam) var konge av Preussen frå 1740 til 1786. Han var son av Fredrik Vilhelm I, og bror av dronning Louisa Ulrika av Sverige.

Fredrik II (tyska: Friedrich II.; även kallad Fredrik den store, tyska: Friedrich der Große, "Alter Fritz"), född 24 januari 1712 i Berlin, död 17 augusti 1786 i Potsdam, var kung av Preussen och kurfurste av Brandenburg från 1740 till sin död. Genom Österrikiska tronföljdskriget och sjuårskriget kom han att bryta huset Habsburgs politiska dominans i Tyskland och genom detta krig och Polens första delning göra stora territoriella vinningar. Därmed etablerades Preussen som en europeisk stormakt.