Tagore, Rabindranath (1861 - 1941) [sv]

Rabindranath Tagore ( ; pronounced [roˈbindɾonatʰ ˈʈʰakuɾ]; 7 May 1861 – 7 August 1941) was a Bengali polymath who was active as a poet, writer, playwright, composer, philosopher, social reformer, and painter during the age of Bengal Renaissance. He reshaped Bengali literature and music as well as Indian art with Contextual Modernism in the late 19th and early 20th centuries. Author of the "profoundly sensitive, fresh and beautiful" poetry of Gitanjali, he became in 1913 the first non-European and the first lyricist to win the Nobel Prize in Literature. Tagore's poetic songs were viewed as spiritual and mercurial; where his elegant prose and magical poetry were widely popular in the Indian subcontinent. He was a fellow of the Royal Asiatic Society. Referred to as "the Bard of Bengal", Tagore was known by sobriquets: Gurudeb, Kobiguru, and Biswokobi.

A Bengali Brahmin from Calcutta with ancestral gentry roots in Burdwan district and Jessore, Tagore wrote poetry as an eight-year-old. At the age of sixteen, he released his first substantial poems under the pseudonym Bhānusiṃha ("Sun Lion"), which were seized upon by literary authorities as long-lost classics. By 1877 he graduated to his first short stories and dramas, published under his real name. As a humanist, universalist, internationalist, and ardent critic of nationalism, he denounced the British Raj and advocated independence from Britain. As an exponent of the Bengal Renaissance, he advanced a vast canon that comprised paintings, sketches and doodles, hundreds of texts, and some two thousand songs; his legacy also endures in his founding of Visva-Bharati University.

Tagore modernised Bengali art by spurning rigid classical forms and resisting linguistic strictures. His novels, stories, songs, dance dramas, and essays spoke to topics political and personal. Gitanjali (Song Offerings), Gora (Fair-Faced) and Ghare-Baire (The Home and the World) are his best-known works, and his verse, short stories, and novels were acclaimed—or panned—for their lyricism, colloquialism, naturalism, and unnatural contemplation. His compositions were chosen by two nations as national anthems: India's "Jana Gana Mana" and Bangladesh's "Amar Shonar Bangla" .The Sri Lankan national anthem was also inspired by his work. His Song "Banglar Mati Banglar Jol" has been adopted as the state anthem of West Bengal.

Rabindranath Tagore (Rabīndranāth Ṭhākur; 7. mai 1861 Kolkata – 7. august 1941 Kolkata) oli India kirjanik, helilooja, filosoof ning kultuuri- ja rahvustegelane.

Ta oli 14-lapselise pere noorim poeg. Nende brahmiinisuguvõsas oli juba varem olnud muusikuid, kunstnikke ja kirjanikke. Tema rikas perekond oli lääne kultuuri mõju all.

Valitsedes oma perekonna valdusi Ida-Bengalis, õppis ta tundma loodust ning maainimeste elu. Aastal 1901 asutas ta oma valdustes Shantiniketanis kooli ning 1921 Visva-Bharati ülikooli.

Kirjanikuna oli Tagore eeskätt luuletaja. Esimese luuletuse kirjutas Rabindranath kaheksa-aastaselt. Ta kirjutas üle 50 luulekogu ning sadu laule, millele ta kirjutas ise viisi. Ta oli ka viljakas näitekirjanik ja prosaist. Tagore kirjutas peamiselt oma emakeeles bengali keeles, kuid tõlkis osa oma teoseid inglise keelde. Ta katsetas juba varakult eri stiile, kuid eelistas lihtsat väljendusviisi. Tema luule temaatika ulatub armastusluulest religioosse luuleni ning väljendab kõiki inimlikke tundeid. Hoolimata indialikest motiividest on tema luule üldinimlik. Ta kirjutas ka näidendeid, romaane, jutustusi, artikleid, kooliõpikuid, töid keele ja kirjanduse, filosoofia ja religiooni alal.

Ta oli tuntud ka hea muusikuna, heliloojana ja näitlejana. Rabindranath esines vaid oma koduteatris Kolkatas (Calcutta), kus näitlejateks ja publikuks olid Tagore perekonna liikmed ja sõbrad.

Euroopas käis ta esimest korda 1878. Hiljem käis ta palju välismaal. 1920. ja 1930. aastatel reisis ta sageli Euroopas, Ameerikas ja Kaug-Idas. Ta pidas loenguid religioonist, elu teostamisest, loovast ühtsusest ja inimisiksusest, Ida ja Lääne suhetest, rahvuslusest, haridusest jne. Ta püüdis oma loengutes väljendada optimistlikku suhtumist inimkonna tulevikku.

Rabindranath Tagore (bengaliksi রবীন্দ্রনাথ ঠাকুর, 7. toukokuuta 1861 – 7. elokuuta 1941) oli intialainen kirjailija, filosofi, runoilija, lauluntekijä ja muusikko. Hänelle myönnettiin Nobelin kirjallisuuspalkinto vuonna 1913 runoteoksesta Uhrilauluja (Gitanjali: Song Offerings). Hän oli ensimmäinen aasialainen Nobel-palkinnon saaja.

Tagore on vaikuttanut vahvasti bengalinkielisen kirjallisuuden kehittymiseen, ja hän on tehnyt Intian kirjallisuutta tunnetuksi myös lännessä. Hän kirjoitti bengaliksi, mutta käänsi itse teoksiaan englanniksi.

Tagore opiskeli Englannissa, muttei suorittanut siellä tutkintoa. Hänet lyötiin Englannissa ritariksi vuonna 1915, mutta hän peruutti ritariutensa pari vuotta myöhemmin protestiksi brittien Intian-politiikkaa vastaan.

Tagoren teoksiin kuuluu runoja, romaaneja, esseitä, novelleja ja matkakertomuksia. Hän kirjoitti ja sävelsi myös useita lauluja, muun muassa Intian kansallislaulun ja Bangladeshin kansallislaulun.

Rabindranath Tagore (6. mai 1861–7. august 1941) var ein bengalsk (hinduisk) tenkjar, nasjonalist og forfattar. Han arbeidde for sosial reform og støtta indisk sjølvstende, og skreiv både politiske og meir personlege tekstar. Han er kjend for verk som Gitanjali (Song-offer), Gora ('Lyshuda') og Ghare-Baire ('Heimen og verda'), og har skrive teksten til både den indiske og den bangladeshiske nasjonalsongen: «Jana Gana Mana» og «Amar sonar Bangla».

Tagore var anerkjent både i heimlandet og i Vesten, der han påverka mange forfattarar. I 1913 blei han den første asiaten som vann ein nobelpris då han fekk Nobelprisen i litteratur. Han grunnla også Visva-Bharati-universitetet.

Rabindranath Tagore, född 7 maj 1861 i Jorasanko, Calcutta, död 7 augusti 1941 i Calcutta, var en indisk-bengalisk poet, författare, filosof, kompositör, frihetskämpe och konstnär. Tagore blev 1913 den förste icke-europé som mottog Nobelpriset i litteratur. Han är den enda indier som mottagit priset.